Oh, kohukesed, need väikesed Eesti imed! Kui ma esimest korda proovisin kohukest, siis olin kindel, et mu suu satub kohukese paradiisi. Kuid oh, kuidas ma eksisin! Kohuke on nagu katse panna juustukook pakendisse ja unustada kõik maitsed ning niiskus sel ajal kui see pakendisse suundub.

Esiteks, see kõige olulisem osa - maitse. Kas kohuke tegi koostööd minu maitsemeelega? Ma pole kindel, kas ta isegi teab, mida maitse tähendab. Kohukese maitseprofiil on umbes sama põnev kui linna kaart ilma tän ... avanimedeta. See on lihtsalt nii... maitsetu. Ma ei saa aru, kuidas suudavad inimesed neid asju nii kiita. Ma olen kindel, et kui ma paneksin silmad kinni ja sööksin midagi muud, siis ei teeks see vahet.

Teiseks, tekstuur. Kohukese kuivus on midagi, mis paneb mind imestama, kas neid tehakse spetsiaalselt selleks, et katsetada meie neelamisoskust. Kui ma selle suhu panin, tundsin, nagu oleksin sattunud kõrbe, ilma joogiveeta. Ma arvan, et kohuke võiks olla suurepärane abivahend neile, kes soovivad harjutada end suure veearvega, sest pärast selle söömist on teil kindlasti vaja juua pool liitrit vett, et seda kuivust leevendada.

Kokkuvõttes, kohuke on nagu juustukook, kuid ilma juustukoogi maitseta, ilma juustukoogi tekstuuri ja niiskuseta ning ilma juustukoogi armastuseta. See on nagu üritaks kassi veenda, et ta on koer. Kas sa sööd neid? Jah, kindlasti. Kas sa naudid neid? Ei, mitte eriti. Kas ma söön neid tulevikus? Ainult siis, kui kõik mu muud suupisted on otsas ja ma pean midagi hammustama, mis tekitab mälestusi, et kunagi mitte unustada, miks ma neid vältima peaksin. Kuva rohkem